Projektil oli minu jaoks väga üllas eesmärk: näidata, et ka teistmoodi on lahe ja huvitav. Kuna ma töötan Tallinna Heleni kooli lasteaias õpetajana, puutun igapäevaselt kokku kurtide kogukonna liikmetega. Esimese aasta töötasin kurtide rühmas, kus sai ka viipekeel omandatud nii palju, et lastega suhtluses hakkama saada. Nüüd, töötades sobitusrühmas, nägin  ise kui väga lastele meeldib viipekeel ja kui suur huvi neil selle vastu on. Nähes ELU projektide nimistus viipekeelega seotud projekti, teadsin koheselt, et see on midagi minule sobivat. 

 

Projekti käigus kujuneski minu rolliks suuresti kurtide kogukonnaga suhtlemine. Aitasin läbi viia küsitlust, leidsin disaineri, kes oli samuti kurtide seast.  Avamisele kutsusin oma maja kurtide rühma lapsi, et lõigata läbi lint ja koheselt ka plakatit proovida. 

 

Grupi liikmed olid väga toetavad ja pealehakkajad ning ma tundsin ennast võrdväärse liikmena. Oli tunda kõikide pühendumust ja innustust, isegi kui mõni asi minu poolt kippus viimasele minutile jääma ei tundnud ma kordagi rühmakaaslaste poolt suurt pinget. Minu jaoks oli täiesti uus kogemus töötada projektiga nii, et liikmed omavahel füüsiliselt said kokku väga vähe. Kõik sai lahendatud zoomi teel ja kõigi panus oli tunda. Lisaks oli disaineriga suhtlemine minu jaoks väga huvitav.

 

Praeguse tagasiside järgi leian, et projekt oli väga vajalik ja asjakohane. Loodan ka tulevikus näha sarnaste tahvlite kasutamist.